https://myprofile.panasonic.eu/login?lang=en_GB&{0} /servlet/saml/logout4eu?{0}

Naiste jõud

Naiste jõud

Kõik peaks olema võimelised saama edukaks fotograafiks. See on Emma Svensson peamine motivaator. Fotograafiaga tegi ta tutvust esmakorda 20 aastat tagasi. Peamiselt meeste pärusmaaks olnud maailmas ei võtnud keegi teda tõsiselt, kuid ta tõestas kõigile, et nad eksisid. Ta lõi oma enda veebisaidi, mis kasvas edukaid fotograafe esindavaks agentuuriks, ja fotograafiaettevõtte, kus töötasid peamiselt naisfotograafid. Piiride nihutamine toimus ka eraelus: Euroopa kõrgeimaid mägesid vallutades näitas ta, et naised suudavad saavutada kõike, mida suudavad mehed: „Naised ei peaks arvama, et nad on meestest halvemad.”

Ta mäletab hetke, kui sai alguse tema kirg fotograafia vastu: „Kui ma olin üheteistkümnene, leidsin ma oma vanemate videokaamera. Sellest sai minu lemmikmänguasi. Tahtsin saada režissööriks.” Tema väikese koduküla teised elanikud aga soovitasid tal fotograafiaga tegelema mitte hakata, kuna seal on väga karm konkurents. Sellega elatise teenimine oleks olnud raske. „Nii ma siis loobusin aastateks pildistamisest. Aastal 2002 kontserdile minnes võtsin ma ka kaamera kaasa ja kuigi ma polnud kunagi varem kontserti pildistanud, sain ma kohe kui pildistama asusin aru, et see on ala, millega ma peaksin tegelema. See oli armastus esimesest silmapilgust.”
Internet oli tõusuteel. „Leidus palju saite, kus räägiti muusikast, kuid neis puudusid pildid kontsertidest ja nii ma lõingi oma veebisaidi. Olla fotograaf keskealiste meeste poolt domineeritud maailmas oli tollal väga raske. Keegi ei võtnud mind tõsiselt, nad ei öelnud isegi tere. Mind kui naist ei lubatud lava taha, kus toimetasid mehed ringi. Ajapikku õnnestus mul aga panna oma saidile üles üha rohkem fotosid ning ma palusin noortel ja ambitsioonikatel fotograafidel minuga liituda.

Me ei jäänud märkamatuks: ajalehed ja ajakirjad hakkasid kasutama meie fotosid ja me töötasime end üles edukaks agentuuriks. Vanad fotograafid vihkasid meid. Meie fotograafid võitsid viisteist aastat järjest auhindu parimate kontsertfotode eest. Paljudest neist on saanud kirjeldamatult edukad fotograafid. Teistest on aga saanud fototoimetajad või siis töötavad nad galeriides. Olen väga uhke oma väikese osa üle nende eduloos.”
Fotograafiaõpetajana pani ta tähele, et kuigi 80 protsenti fotograafiaõpilastest olid naisterahvad, kuulusid kooli lõpetamise järel 95 protsenti fotograafia alastest töökohtadest meestele. „Agendid ja need, kes inimesi palkasid, olid kõik mehed. Mulle oli selline eelarvamuslik suhtumine väga vastumeelne ja ma proovisin sellest avalikult rääkida. See tõi mulle palju probleeme, kuid see oli seda väärt. Noored naisfotograafid isegi tänasid mind selle eest. See andis neile jõudu jätkata oma karjääri fotograafina.”

Teiseks elu muutvaks sündmuseks oli Emmale ühel lennureisil filmi Everest vaatamine. „Olin lendamas Uus-Meremaale. Film avaldas mulle paljuski sama mõju nagu minu esimesed kontsertfotod. Ma teadsin kohe, et pean minema mägedesse ronima. Inimesed - isegi minu tollane poiss-sõber - leidsid, et ma ei peaks seda tegema. Mägironimine on naiste jaoks liiga ohtlik, oli nende sõnum mulle. Ma läksin aga ikkagi. Pärast Euroopa kõrgeima mäe vallutamist teadsin ma, et see on asi, millega ma tahan tegeleda. Seega sõnastasin ma endale eesmärgi: ronida aasta jooksul Euroopa kõrgeimatele mägedele. Nii ma ka tegin. Veelgi enam: ma valutasin kokku 61 mäge.”

Täna jaguneb tema aeg fotograafia ja mägironimise vahel. „Poole ajast tegelen ma pildistamisega, teise poole veedan aga mägedes.” Ikka veel puutub ta kokku eelarvamustega: „Naisena kasvades on sind kasvatatud üles kartma selliseid seiklusi. Üksi rännata või seigelda loetakse ohtlikuks. Ma ei saa sellega nõustuda. Olen rännanud väga eraldatud kohtadesse ja ma pole kunagi hirmu tundnud. Lihtsalt see, et sa oled naine, ei tähenda, et ei poleks võimalik elu täiel rinnal elada.”

Tal on isiklik stuudio ja ainult naisterahvastest koosnevad kolleegid. „Mul töötas varem 12 inimest, kuid mägironimise kõrvalt oli seda natuke liiga palju. Nii, et olen tagasi kolme inimese juures: planeerija, fotograaf ja assistent; samuti juhendan ma praktikante. Kui ma inimesi palkasin, olid 100 saadud kirja seast selgelt parimad just naisterahvaste poolt kirjutatud. Fotograafina töötamine võib olla väga üksildane, mistõttu on tore töötada grupis, reageerida üksteise tööle ja kuulata teiste arvamusi.”

Panasonicu LUMIX-kaameratega töötas ta esmakordselt aasta tagasi. „Proovisin Panasonic LUMIX S1R-i. Ma olin lihtsalt rabatud, kui hea kvaliteediga pildid olid - see oli tõeline ilmutus! Mägedes ronimisel kasutan ma Panasonic LUMIX GX9-t. Hoian kaamerat endal kaelas, kuna kui see oleks seljakotis, siis tõenäoliselt ma kaamerat ei kasutaks. Seetõttu peab kaamera suutma vastu pidada vihmale, lumele ja vastu kivisid käimisele. Kaamera aga töötab jätkuvalt laitmatult, seda isegi aasta pärast tõeliselt karme tingimusi.”

Emma Svensson

Emma Svensson

Emma Svensson alustas fotograafina 2002. aastal, pildistades muusikuid ja kontserte, kuid näitas end ka hinnatud moefotograafina. Lisaks maailmarekordilisele pingutusele vallutada Euroopa 61 mäge, juhib ta ka fotostuudiot, kus töötab terve rida naisfotograafe. Ta töötab fotograafiavallas naistele võrdse positsiooni ja muutuste nimel ning innustab inimesi oma unistusi teostama.

Külastage Emma Svensson veebisaiti