Olivier Anrigo on prantsuse fotoajakirjanik, kes on töötanud Thomson Reuters, EPA jt uudisteagentuuride jaoks. Ta töötab jätkuvalt AP (Associated Press) heaks. Lisaks uudisteagentuuridele on ta aastate jooksul laiendanud oma klientide ringi erinevate kaubamärkide ja asutustega. Hiljuti oli ta üks ligi 400 fotograafist, kes tegelesid Cannes'i filmifestivali jäädvustamisega. Nii suure hulga teiste fotograafide seast on raske silma paista ja soovitud fotosid saada. „Fotoajakirjanikuna töötatud aastad on mulle õpetanud lähenema pildistatavale objektile erinevate nurkade alt. Määrav on jälgimine.” Cannes'i võttis ta endaga kaasa kaamerad LUMIX S1 ja S1R.
Olivieri jaoks on Cannes'i filmifestival ainulaadne ja eriline sündmus. „Graafiku muudavad väga tihedaks hommikused pildistamiskutsed, päeva jooksul aset leidvad konverentsid ja õhtused üritused, mistõttu tuleb mul olla väga organiseeritud. Tegemist on omamoodi maratoniga. Prognoosimine ja korralikult ettevalmistamine on väga olulised.”
Festivalil töötamine tähendab valmisolekut haarata vajalikul hetkel just õige varustus. Lainurgast ülima detailsuseni, alati tuleb valida, millist kaadrit sa kavatsed kasutada. Sellel reisil olid tal kaasas LUMIX S1R ja LUMIX S1, LUMIX 24-105 mm f/4, LUMIX S PRO 70-200 mm f/4, Leica 16-35 mm ja Leica 90-280 mm. „Parimad fotograafid suudavad analüüsida iga olukorda praktiliselt hetkega ja teha õigel hetkel õiged valikud.
Kui ma näen kleidil detaile või aksessuaari, kasutan ma 70-200 mm objektiivi. 24-105 mm võimaldab mul teha lainurkvõtteid, et portreteerida punasel vaibal olevat isikut või objekti. Selleks võib olla kuulus näitleja või näitlejanna, pilkupüüdev pikk kleit või vaibal kõndiv stilist.”
Üheaegselt väikesel pinnal töötava ligi 400 fotograafiga võib punane vaip üpris kiirelt džungliks muutuda. „Sageli näeb seda punasel vaibal hittfilmide puhul, nagu Quentin Tarantino „Once Upon a Time”, mille peaosades olid Brad Pitt ja Leonardo Di Caprio. Isegi, kui me oleme kindlalt ühes kohas, proovime me end pöörata ja kallutada, et leida huvitavaid vaatenurki, mis aga on kahe kaelast rippuva kaameraga paras katsumus.”
Cannes'i filmifestivali sünonüümiks on sageli ülevoolavus ja ekstravagantsus. „See annab fotograafile võimaluse tavapärasusest klišeesid luua. Kogenud silmale on see sündmus tulvil detaile ja see mulle just meeldibki!” Olivier kasutas festivali jäädvustamiseks nii LUMIX S1-e kui ka SR1-e. Millised on tema muljed? „Need kaamerad täiendavad väga hästi üksteist. S1R valmistas väga muljetavaldava suurusega faile. Tänu LUMIX S1 tundlikkusele suutsin ma isegi nõrgas valguses pildistada ilma välgutada. Vajaduse korral valisin ma lihtsalt suurem ISO ja sain ikkagi suure mahuga faile.” See aga ei tähenda nagu poleks ta välklampi üldse kasutanud: kui läks vaja välku, kasutas ta LUMIX S1R-il välklampi Profoto A1.
„Mõlemad esitlused on väga huvitavad ja võimaldavad jäädvustada erinevaid õhustikke ja valgust. Näiteks igal õhtul, kui ilm seda lubas, toimusid rannas skriiningud, millel on alati selline väga eriline atmosfäär. Sellistes olukordades kasutasin ma jäädvustamiseks kas statiivi ja pikemaid säriaegu või töötasin käe pealt ja kasutasin kõrgemat ISO-t.”
Olivier jätkab: „Sellise professionaalse varustusega töötamine annab väga kindla tunde. Fotograafina tajud sa selgelt, kui palju energiat, aega ja hoolt on neisse kaameratesse Panasonicu inseneride poolt pandud. Kaamerad on väga lihtsalt kasutatavad ja kõik nupud asuvad õiges kohas. Ergonoomika on lihtsalt suurepärane!
Suurepärased fotod sõltuvad sellest, kas fookus on õiges kohas. Vaibal liikuvate inimestega, kes teevad ootamatuid žeste ja liigutusi, võib see olla päris keeruline.
„Seetõttu otsustasin ma töötada AFC-režiimis. Samas muutsin ma sageli fookuspunktide režiimi, valides kord ühe punkti, siis horisontaalse punkti ja seejärel 225 fookuspunkti. Kõik toimis väga hästi.”
Selle töö puhul kasutas ta enim objektiive LUMIX 24-105 mm f/4 ja LUMIX S PRO 70-200 mm f/4. „Need lisaobjektiivid on mõlemad kõrge kvaliteediga, nagu võib näha ka piltide teravuse põhjal. Laia fokaaltasandi tõttu olin ma veidi mures LUMIX 24-105 mm f/4 kasutamise osas, kuid kõik minu kahtlused hajusid, kui kasutasin sama objektiivi eelmisel kuul Qatari MotoGP öise ülevaate loomisel.”
Cannes'is jäädvustatud fotode seast on tema lemmikuks ülesvõte Winnie Harlow'st, naisest punases kleidis. „Winnie on 24-aastane Kanada modell, kellel on vitiliigo (naha valget laikpigmentsust põhjustav haigus). Temast punasel vaibal punases kleidis tehtud pilt on väga jõuline ja toob näitleja kõrvalseisjatest tõeliselt esile.”
Olivier Anrigo
Prantsuse fotograaf Olivier Anrigo päris oma isa kiindumuse fotograafiase juba varases eas. Pereettevõttes töötades omandas Olivier järk-järgult väga spetsiifilisi teadmisi fotomaterjalide osas ja hakkas nägema fotograafiat ainulaadsete nurkade alt.
Karjääri pöördepunktiks kujunes kohtumine Reutersi fotograafi Eric Gaillardiga. Olivier liitus rahvusvahelise pressiagentuuriga Eric Gaillardi meeskonnas ja töötas õlg õla kõrval parimate fotograafidega. Ta õppis looma edukaid dokumentaallugusid ja arendas järkjärgult välja oma enda stiili.
Loodusfotograafiasse kiindunud Olivier otsustas minna ekspeditsioonidele üle terve maailma (Aafrika, Euroopa, põhjapolaarjoon), mille teostamisele panid õla alla Fondation Prince Albert II de Monaco, Fondation Nicolas Hulot jt institutsioonid.
Praegu jätkab ta töötamist fotoajakirjanikuna rahvusvaheliste agentuuride nagu EPA, l’Equipe jt juures. Ta jagab meeleldi oma teadmisi, mistõttu töötas ta välja endale hingelähedase projekti: fotosafarid Masai Mara rahvuspargis Keenias ja Tansaanias.
